GAZ-69A

See polnudki nii ammu, umbes seitsmekümnendatel, kui iga agronoomi, töödejuhataja või ettevõtte juhi unistuseks oli saada omale ametiautoks GAZ-69 – rahvpäraselt “Villis”. See oli auto, mis PIDI igasugustes oludes käima minema ja läkski, vedas oma peremehe läbi igast porimülkast, oli lihtne ja vähenõudlik.

Tõsi, nagu enamiku vene autode juures, tööriistakomplekt ja mõned varuosad olid masinas alati olemas ning kapotti tuli tihti kergitada ja auto allagi ronida. Aga paari traadijupi abil sai auto jälle käima ja sõit võis jätkuda. Sellist autot ei toodeta enam ammu ja ringi vuramas on neid veel üksikuid.

Hiiumaa Militaarajalooselts on ammu plaanitsenud GAZ-69A taastamist. Seda tänu sellele, et on olemas enamik vajaminevaid detaile ja agregaate. Veel on inimesi, kes teavad selle auto ehitust peast ning saavad nõu ja jõuga abiks olla. GAZ-69A on “elementaarauto”, mis koostatud minimaalsest hulgast detailidest, kusjuures paljud detailid ja agregaadid olid universaalsed st kasutuses ka teiste masinate – “Pobeda”, GAZ-51 ja “Volga” juures.

Auto taastamine toimub õpitubade kaupa ja plaan on kevadeks masin valmis saada. Taastamistöödele on oodatud kõik huvilised. Esimene õpituba toimub 14. novembril Hiiumaa Militaarmuuseumis Tahkunas. Uudistame eksponeeritud masinaid ja soomukeid, käivitame autosid ja teeme proovisõitu ning tutvume ajalooga.

Teeme ära!

Möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus oli N. Liidu autotööstus ikka veel väga algelises seisus. Oli olemas kolm arvestatavat vähesel määral autode tootmisega tegelevat keskust: AMO Moskvas, Spartak samuti Moskvas ning JaGAZ Jaroslavlis. Autotoodangut kokku võis lugeda mõne tuhandega aastas. Sellest oli suurele maale vähe.

Valitsus oli jõudnud arusaamisele, et ilma välisabita N. Liidu autotööstus niipea jalgadele ei tõuse. Peeti läbirääkimisi mitmete võimalike tarnijatega. Ilmselt läbirääkimistel parema positsiooni saamiseks võeti 1929. aasta märtsis vastu otsus ehitada autotehas Nižni Novgorodi tootmisvõimsusega 100 000 autot aastas. Samal ajal jätkusid läbirääkimised Fordiga. 31. mail 1929 kirjutatigi alla leping, mille järgi Ford andis: tehnilist abi uue Nižni Novgorodi tehase käivitamisel, õiguse toota N. Liidus Forde ja USA spetsialistid, kes aitasid plaanid ellu viia. Leping sõlmiti üheksaks aastaks.

Selle lepingu järgi hakati tootma või osadest kokku panema sõiduautosid Ford A, veoautosid Ford AA ja hiljem ka kolmesillalisi veoautosid Ford AAA. Kiiruga, uue tehase valmimiseni, kohandati autode kokkupanemiseks ümber Nižni Novgorodi tehas “Gubok Oktjabrja”. 1930. aasta veebruaris pandi USA-st tarnitud osadest kokku esimesed autod. Aastatoodanguks jäi 12 000 autot. Esimestel aastatel oli tootmisega suuri raskusi, kuna 40% osadest tuli väljastpoolt Gorki (Nižni Novgorod nimetati 1932 ümber Gorkiks, põline nimi anti linnale tagasi 1991) tehast. Siiski oli asjast niipalju kasu, et kui 1930. aastal toodeti N. Liidus kokku u. 4000 autot, siis 1935. aastal juba 97 000.

Kuna valmistati 1929. aastast pärinevat Ford AA mudelit, siis tekkis peagi vajadus seda moderniseerida. Endise 40 hj mootori asemele tuli 1938. aastal 50 hobujõuline. Samal ajal tehti katsetusi ka oma konstruktsioone juurutada. Veoauto sai mudelinimeks GAZ-MM, tootmisse anti sõiduauto GAZ-M1, mis põhines 1933. aasta Fordi mudelil V8-40. Kõikidel toodetavatel mudelitel kasutati samu agregaate ja sõlmi. Kolmesillalist veoautot GAZ-AAA hakati valmistama 1934. aastal. Enne sõda olidki nimetatud mudelid kõige massilisemalt N. Liidus toodetud autod. Sõiduautode kogutoodang oli 1941. aastal oli kogu N. Liidus u. 5500, veoautosid ehitati u. 115 000.

Sõja-aja tingimustes juurutati 1941. aastal tootmisse 4×4 skeemiga GAZ-61 ja samal aastal ka GAZ-67 eelkäija GAZ-64, mida toodeti vaid 686 tk. GAZ-67 tuli välja 1943. aastal. Samal aastal teatati, et käib töö uute mudelite GAZ M-20 (Pobeda), GAZ-51 ja GAZ-63 tootmise ettevalmistamisel.

GAZ-51 ja GAZ-51A juures kasutati R6 mootorit töömahuga 3485 cm3 ja võimsusega 70 hj. Sama mootori tehnilisi lahendusi kasutati ka M-20 juures. GAZ-51 oma kõikide modifikatsioonidega oli tootmises 31 aastat.

1949 valmis ZIM (1935-1957 kandis tehas ametlikult nime Zavod imeni Molotova ehk Molotovi nimeline Autotehas) ehk GAZ-12, mille seeriatootmine algas 1950. aastal. Ka sellel autol kasutati GAZ-51ga sarnast, kuid forsseeritud mootorit.

1946. aastal alustati tööd mudeli GAZ-69 loomisel. 1952. aastal vahetas see auto välja seni tootmises olnud GAZ-67B. GAZ-69A tuli välja 1953. 1955-1956 anti nende autode tootmine üle UAZ tehasele, kus neid ehitati kuni 1972. aastani. GAZ-69 juures kasutati väga palju GAZ M-20, GAZ-12 ja GAZ-51 osasid (60%).

1955. aastal anti tootmisse huvitav kombinatsioon: GAZ-20 kere ja GAZ-69 raam ning sillad, mis andis kokku tänapäeva mõistes linnamaasturi (4×4). Mudelinimeks pandi sellele autole M-72.

1950. aastal ehitati soomusauto, mille juures kasutati veoauto GAZ-63 (4×4) tehnikat. Mudeli nimeks sai BTR-40. Auto kere juures kasutati 4-13 mm paksuseid soomusplaate.

1956. aastal anti tootmisse GAZ-21 (Volga), 1962. aastal GAZ-22. Need mudelid olid tootmises kuni 1970. aastani. 1968. aastal hakati tootma GAZ-24.

1959-1978. aastani toodeti esinduslimusiini GAZ-13 Tšaika, millel kasutati GAZ-53A unifitseeritud mootorit.

Veoautodest: 1961 tuli R6 mootoriga GAZ-53F, 1964. aastal võeti kasutusele V8 mootor. 1964. aastal hakati tootma 4×4 skeemiga veoautot GAZ-66.